← TAGASI
5 mahajäetud Eesti lossi, millest turistid ei tea
Eesti, riik rikka ja sajanditevanuse ajalooga, varjab endas palju saladusi ja mõistatusi. Tema keskaaegsed lossid, mis on laiali pillutatud pittoresksetes nurkades, ei ole lihtsalt varemed, vaid möödunud aegade vaikivad tunnistajad, täis legende, kummitusi ja varjatud lugusid. Selles artiklis läheme teekonnale viie mahajäetud Eesti lossi juurde, mis harva satuvad turismijuhtidesse, kuid varjavad endas palju rohkem, kui esmapilgul tundub.
1. Maasilinna loss (Soneburg): Karistuse loss Muhu saarel
Muhu saare põhjarannikul, varjul müravatest turismiradadest, lebavad Maasilinna lossi varemed, mis on tuntud ka oma karmi saksa nime all – Soneburg, mis tähendab “karistuse loss” või “lunastuse loss”. Juba see nimi viitab selle dramaatilisele tekkepäritolule.
Legend karistusest: Lossi ajalugu algas 1345. aastal, kohe pärast Jüriöö ülestõusu jõhkrat mahasurumist, kui kohalikud eestlased julgesid väljakutse heita saksa ristisõdijate võimule. Pärast seda, kui ülestõus oli veres maha surutud, käskis Liivi ordu meister Burchard von Dreileben kohalikul rahval karistuseks ja igaveseks meeldetuletuseks alistumisest ehitada purustatud eesti kindluse kohale uus kivilinnus. Nii ehitasid võidetud oma kaotuse sümbolit. Iga kivi Maasilinna müürides näib siiani hoidvat mälestust raskest tööst ja alandusest.
Varjatud ajalugu: Strateegiliselt tähtsas sadamas asuv loss teenis mitte ainult hirmutamiseks, vaid oli ka tähtis haldus- ja sõjakeskus, mis kontrollis Saaremaa idaosa ja Muhu saart. Tema müürid nägid nii rootsi lippe, kui loss XVI sajandil kaks korda vallutati, kui ka hävinguid ja unustuse perioode. Tänapäeval, tema varemetest ringi jalutades, võib kergesti ette kujutada, kuidas sadamasse sisenesid ordu laevad, kuidas valvurid müüridel vahti pidasid, pilku mere kaugusesse suunates. Öeldakse, et vaiksetel kuuvalgel öödel võib siin kuulda oigeid ja sosistamist muinaseesti keeles – kas ehitajate hääled, kes olid sunnitud oma vanglat ehitama, või sõjameeste vaimud, kes langesid ebavõrdses võitluses.
2. Vastseliina lossi varemed (Neuhausen): Püha ime ja Põhjasõja needus
Kagu-Eestis, Piusa jõe pittoresksel kaldal, kõrguvad Vastseliina piiskopilossi uhked varemed, mis on tuntud ka Neuhauseni nime all. See koht on ümbritsetud mitte ainult sõjaajaloo, vaid ka sügava religioossе saladusega, mis meelitas palverändureid kogu Euroopast.
Legend Valgest Ristist: Lossi kõige kuulsam legend räägib, et 1353. aastal juhtus lossi kabelis ime. Teenistuse ajal nägid mitmed inimesed tühja altari seinal säravat valget risti. Seda märki tõlgendati jumaliku õnnistusena ja sõnum sellest levis kiiresti üle kogu Liivimaa ja selle piiride. Paavst Innocentius VI tunnustas ametlikult imet ja andis 40-päevase ablassi kõigile, kes sooritavad palverännaku Vastseliinasse. Loss muutus üheks kuulsamaks palverännukeskuseks Põhja-Euroopas. Öeldakse, et veel tänaseni võib kabeli varemetest tunda erilist aurat, ja mõned palverändajad väidavad, et on näinud salapärast helendust vanadel müüridel.
Varjatud ajalugu: Lisaks oma vaimsele tähtsusele oli Vastseliina üks võimsamaid ja kättesaamatumaid kindlusi Liivimaa idapiiril. Tema võimsad müürid ja tornid teenisid usaldusväärse kaitsena vene vägede eest. Kuid tema hiilgav ajalugu katkestus Põhjasõja ajal. 1702. aastal võtsid Peeter I väed pärast ägedat rünnakut lossi ja hävitasid selle. Sellest ajast pole seda enam taastatud. Tänapäeval on lossi varemed mitte ainult turismiobjekt, vaid ka koht, kus kuuldavasti elavad kummitused. Kohalikud elanikud räägivad mungast, kes ringi käib varemetest, ja kirikulaulu helidest, mis kostuvad purustatud kabelist. Võib-olla on need nende hinged, kes siin sõja ajal hukkusid, või igavesed palverändajad, kes otsivad ikka veel oma imet.
3. Keila-Joa loss (Fall): Romantism, intriigid ja žandarmeriülema vari
Erinevalt karmidest keskaegsetest kindlustest esindab Keila-Joa loss ehk Fall XIX sajandi neogootika romantismi näidet. Keila jõe pittoreskse joa ääres asuv ei olnud see sõjaline tsitadell, vaid luksuslik mõis, seltskondliku elu keskus ja koht, mis varjas Vene aristokraatia saladusi.
Legend õnnetust armastusest: Kuigi loss on suhteliselt noor, on tema ümbrus ümbritsetud vanemaid legendidega. Üks neist räägib möldri tütrest, kes armus rüütlisse kunagisest siin asunud kindlusest. Nende armastus oli hukatusele määratud seisuslike erinevuste tõttu. Tüdruk, kes ei suutnud lahkuminekut taluda, heitis end joa möllavasse vette. Öeldakse, et tema vaim ilmub siiani vee ääres kuuvalgel öödel, ja võib kuulda tema kurba laulu, mis sulandub kokku langeva vee mürinaga.
Varjatud ajalugu: Loss ehitati 1833. aastal ühele Nikolai I ajastu mõjukamale ja hirmuäratavamale tegelasele – krahv Aleksandr Hristofoorovitš Benckendorffille, III osakonna ülemale Tema Keiserliku Majesteetse kantseleis, st Venemaa peažendrarmile. Saatuse iroonia: inimene, kes hoidis tervet impeeriumi hirmus, lõi endale ja oma perele idüllilise pesa Euroopa romantismi stiilis. Arhitektiks oli kuulus Andrei Stackenschneider. Mõis “Fall” (saksa keeles “juga”) sai Peterburi kõrgema seltskonna tõmbekeskuseks. Siin käisid keisrid, luuletajad ja heliloojad. Kuid särava fassaadi taga varjusid poliitilised intriigid ja salajased kaebused. Võib ainult arvata, milliseid riigisaladusi arutati lossi luksusliktes salongides ja milliseid saatusi otsustati joa mürina saatel. Mõned uurijad väidavad, et lossis eksisteerisid salakäigud ja pealt kuulamise toad, mis vastanuks täielikult tema omaniku iseloomule.
4. Otepää lossi varemed (Odenpäh): Karupeа ja esimene telliskivist kindlus
Otepää linn on tänapäeval tuntud kui Eesti talvepealinn, kuid kõrgel Linnamäe künkal, mis kõrgub linna kohal, peituvad varemed, mis hoiavad mälestust aegadest, mil siin tehti suurt ajalugu. Need on Odenpähi lossi jäänused ehk, nagu seda vene kroonikates nimetati, “Karupea”.
Legend Karupeаst: Nimi “Odenpäh” pärineb eesti sõnadest “ott” (karu) ja “pää” (pea). Legend seob selle nime muinasaegse karukultusega, mis oli kohalikele hõimudele püha loom. Öeldakse, et sellel künkal asus eelkristlikul ajal pühamu, kus ugandi hõimu juhid sooritasid rituaale, paludes karu vaimult jõudu ja kaitset. Kui ristisõdijad neile maadele tulid, ehitasid nad oma lossi paganliku pühamu kohale, üritades vana usku juurida. Kuid koha vaim osutus tugevamaks. Öösiti, kui udu künka ümbritseb, näevad mõned varemetest hiiglasliku karupea piirjooni, ja maa alt kostub tumedat möirgamist – see on muistse peremehe vaim, kes ei leia rahu.
Varjatud ajalugu: Otepää lossil on tohutu ajalooline tähtsus. Just siin ehitas 1224. aastal Tartu piiskop Hermann I esimese Eesti territooriumil täielikult kivist telliskivist kindluse, mis oli tollal uuendus. Loss sai ristisõdijate tähtsaimaks tugipunktiks eestlaste maades. Kuid tema aeg oli lühike. 1396. aastal hävitasid Liivimaa võimuvõitluse käigus lossi Saksa ordu väed ja seda enam ei taastatud. Tänapäeval, tagasihoidlikke varemeid vaadates, on raske ette kujutada, et kunagi seisis siin üks oma aja moodsamaid kindlusi. Arheoloogilised kaevamised on avastanud vaid väikese osa “Karupea” saladustest, ja kes teab, milliseid saladusi varjab endas veel muistne Linnamägi.
5. Kuressaare loss: Müüritud rüütli ja Lõviaukude saladused
Kuressaare piiskopilinnus Saaremaal on üks paremini säilinud keskaegsetest lossidest Baltimaades. Enamik turiste vaatab tema paraadsaale ja võimsaid kindlustusi, kuid kõige õudsemad ja huvitavamad lood on seotud tema vähem tuntud, varjatud osadega.
Legend müüritud rüütlist: Kuressaare kõige kuulsam ja süngeim legend on müüritud rüütli lugu. 1785. aastal avastasid lossi ümberehitamisel töölised müüritud seina ühes keldris. Selle taga leidsid nad väikese ruumi, kus laua taga istus inimese luustik keskaegses rüütlisoomustes. Tema ees seisis tinast kann ja lamas mädanenud raamat. Selle loo kohta eksisteerib mitu versiooni. Ühe järgi oli see inkvisitor, kes saadeti XVI sajandil saarele võitlema protestantismi leviku vastu. Ta armus kohaliku tüdrukusse, rikkudes tsölibaadi vannet, ja selle eest müüriti ta oma vendade poolt elusalt sisse. Teise versiooni järgi oli see rootsi aadlik, kes tõusis üles piiskopi võimu vastu. Kes iganes see õnnetu oli, tema vaim, kuuldavasti, käib siiani lossi keldrites ringi, ja mõnikord öösiti kuuleb soomusklirinat ja vaikset oigamist.
Varjatud ajalugu: Lisaks rüütliga keldrile on lossis ka teisi salapaiku. Üks neist on nn “Lõviauk”. See on sügav kaev sisehoovis, kuhu, legendi järgi, heideti süüdimõistetuid metsikutele loomadele söögiks (kuigi ajaloolased kahtlevad, et seal hoiti just lõvisid, tõenäoliselt olid need hundid või karud). Samuti eksisteerib lossis keeruline maa-aluste käikude süsteem, mille osa on siiani uurimata. Öeldakse, et üks neist käikudest viib kaugele lossi piiridest välja, mere äärde. Neid salakäike kasutati mitte ainult piiramise ajal põgenemiseks, vaid ka salajasteks kohtumisteks ja vandenõudeks. Kuressaare lossi vähem tuntud nurki uurides võib puudutada tema tumedat poolt, mis on varjatud uhke ja kättesaamatu kindluse fassaadi taha.
Need viis lossi on vaid väike osa Eesti ajaloolisest pärandist. Igaüks neist varjab oma ainulaadseid lugusid ja legende, mis ootavad oma uurijat. Nendesse kohtadesse reisile minnes ei näe te mitte ainult muistseid varemeid, vaid võite kuulda mineviku hääli, kes sosistavad oma saladusi neile, kes on valmis kuulama.
