Lääne-Virumaal avati 1980. aastate stiilis retrokorter-muuseum ehitussoojakus

26.november 2025

Pilt: ERR

Lääne-Virumaal Rakke lähedal on ühe naise isiklikust mälestusprojektist saanud ainulaadne väike muuseum: ehitussoojak, mis on ümber kujundatud 1980. aastate stiilis retrokorteriks. Selle loo keskmes on Merike Õun – naine, kes otsustas kapisügavustest leitud asjadele uue elu anda ning pakkuda kohalikele eakatele ja külalistele võimalust teha ajas väike tagasisamm. ERR+1

Täna seisab tema kodu taga hoovis tagasihoidlik soojak, mille uksest sisse astudes unustab külastaja kiiresti, et on 21. sajand. Kardinad, tapeedid, mööbel, rõivad ja mänguasjad loovad tervikliku pildi nõukogudeaegsest Eesti kodust – just sellisest, nagu paljud mäletavad oma lapsepõlvest.

Idee, mis sündis kappide suurpuhastuse ajal

Retrokorter-muuseumi lugu algas üllatavalt argiselt. Mõni aasta tagasi jäi Merike Õun haiguslehele ning leidis, et lõpuks on aeg tegeleda sellega, mida ema oli kaua palunud: teha kodus kapid põhjalikult korda. ERR

Nii sattusid üksteise järel lauale:

kleidid ja kostüümid, mida “kunagi oli liiga kahju ära visata”;
lasteriided ja väikesed kampsunid;
nõukogudeaegsed mänguasjad, mida hoiti “kapi taga või klaasi taga”;
tassid, serviisid, linikud, kardinad ja muu kodusisustus 1970.–1980. aastatest.

Mida rohkem naine leidis, seda selgemaks sai, et neid asju on liiga palju, et need lihtsalt kotti panna ja prügimäele viia. Emotsionaalne väärtus oli suurem kui kapipinna võit.

Just sel hetkel tekkiski idee: miks mitte teha oma koduhoovi väike retrokodu – koht, kus neid asju mitte ainult hoida, vaid ka teistele näidata. See polnud plaan luua klassikalist muuseumi vitriinide ja siltidega, vaid elus, päris korter, kuhu võib sisse astuda, diivanile istuda ja hetkeks unustada, mis aasta parasjagu on.

Ehitussoojakust sai väike 1980. aastate korter

Sobiv ruum retrokodu jaoks leiti üsna lähedalt – see oli vana ehitussoojak, mida tänapäeval kutsutakse tihti lihtsalt konteineriks. Selliseid näeb tavaliselt ehitusobjektide ääres, mitte aga sisustatud koduna. ERR+1

Merike otsustas, et sellest tagasihoidlikust soojakust saab “korter boksis”:

seinad said uue katte ja sisekujunduse, mis meenutab 1980. aastate tapeete ja värvilahendusi;
põrand kaeti vaipadega, mis olid varem olnud kodus “liiga head, et ära visata”;
valgustid valiti sellised, mis meenutavad nõukaaegseid lühtrid ja seinalampe;
mööbel paigutati nii, nagu see tollastes kolmetoalistes või kahetoalistes korterites tavaliselt oli.

Oluline oli, et ruum ei näeks välja nagu dekoratsioon, vaid nagu päriselt kasutuses olev kodu: loogilise paigutuse, reaalse “elamisloogika” ja soojusega.

Lastetuba, magamistuba ja kapitäied kleite

Retrokorteri “plaan” on lihtne, kuid läbimõeldud. Lastetuba on ühendatud magamistoaga – just nii, nagu see väiksemates korterites sageli oli. ERR

Korteris võib näha:

lastetuba, kus on nukkudega mängunurk, lauamängud, raamatud ja muu, mis meenutab tolle aja laste argipäeva;
magamistuba, kus seisab suur voodi, sektsioonkapp, riidekapp ja peegel;
riidekapp, mis peidab endas üllatavalt uhket kollektsiooni: kleidid, kostüümid, mütsid, kingad – paljud neist peaaegu kandmata.

Mõned mänguasjad on täiesti uued – neid hoiti aastaid klaasi taga, “paremateks aegadeks”. Nüüd on need osa eksponaadist, näidates, milline oli lapse unistuste nukk või auto 1980. aastatel.

Merike rõhutab, et tema jaoks on oluline säilitada esemete lugu. Mõne kleidi taga on konkreetne mälestus – pulm, juubel või tähtis töökoosviibimine. Mänguasjad meenutavad sünnipäevi ja koolilõpu kingitusi. Ka külastajatele meeldib kuulata, kust miski pärit on – nii sünnib dialoog “asjade ja inimeste” vahel.

Isiklik lapsepõlv ja töö eakatega said kokku

Merike Õun töötab igapäevaselt eakatega ning just see kogemus andis talle tunde, et retrokorter võiks pakkuda rõõmu paljudele tema hoolealustele. ERR

Paljud vanema põlvkonna inimesed räägivad heal meelel oma noorusest, kuid tavaliselt toetuvad nad vaid mälestustele. Retrokorter-muuseum annab võimaluse minna koos nendega tagasi aega, kus:

sektsioonkapp oli iga eneseväärika kodu keskpunkt;
mustvalge või varajane värviteleviisor kogus õhtuti kogu pere enda ümber;
riidekapis olid “pühapäevakleidid” ja “tööriided”, mille vahe oli selge;
mänguasju hoiti tihti “paremal juhul” riiulil, mitte põrandal.

Merike ütleb, et paljudele eakatele on selline keskkond üllatavalt liigutav – nad tunnevad ära tuttavad mustrid, nõud, stiilid. Mõnikord on külastajad öelnud: “Mul oli täpselt selline lamp” või “just säärased kardinad ripusid meil köögis”. See loob kohe ühise teema ja soojuse.

Väikesed retroüritused eakatele ja külalistele

Lisaks igapäevasele avatud olemisele (vastavalt kokkulepetele) on Merike Õuna suurem unistus korraldada retrokorteris väikeseid temaatilisi üritusi. ERR

Tema plaanide hulka kuuluvad:

mälestuste pärastlõunad eakatele, kus juua koos teed, kuulata 1980. aastate muusikat ja meenutada argipäeva;
perekondlikud külaskäigud, kus vanavanemad saavad oma lastelastele näidata, “kuidas meie omal ajal elasime”;
väikesed temaatilised tähistamised, näiteks naistepäev või vana aasta õhtu retrostiilis;
koolilaste õppekäigud, kus ajalugu saab selgitada läbi päris esemete, mitte ainult õpikupiltide.

Sellised sündmused aitavad ületada põlvkondade vahelist lõhet – nooremad saavad küsida, vanemad jutustada. Nii muutub retrokorter-muuseum mitte ainult vaatamisväärsuseks, vaid kogukonna kohtumispaigaks.

Retroköök kui järgmine samm

Praegune korter-muuseum keskendub peamiselt eluruumidele ja magamistsoonile, kuid Merike ei plaani sellega piirduda. Tema järgmine eesmärk on rajada olemasoleva soojaku kõrvale eraldi retroköök, mis looks veelgi terviklikuma pildi tollasest elust. ERR+1

Retroköögi visioon hõlmab:

puupliiti või tüüpilist elektripliiti, millel paljud õppisid oma esimesi suppe ja praade tegema;
emailnõusid, klaasist suhkrutoose ja “kohvimajandust”;
kardinapitsi ja laudlinu, mis on paljudele siiani tuttavad;
köögikappe, kust võib leida nõukogudeaegseid pakendeid, konservikarpe ja muud, mida enam poeriiulitelt ei leia.

Selline köök ei oleks ainult dekoratiivne – mõte on, et seal saaks väikestes gruppides koos kokata, vahetada retsepte ja korrata mõnda vana lemmiktoitu. Nii muutub minevik füüsiliseks kogemuseks: lõhnad, maitsed ja helid liituvad visuaaliga.

Miks sellised väikesed muuseumid on tänapäeval olulised?

Kuigi Eesti muuseumivõrk on mitmekesine ja professionaalne, on just sellistel väikestel, erainitsiatiivil loodud muuseumidel oma eriline roll. Rakke lähedal asuv retrokorter-muuseum:

säilitab mikrotasandil argielu lugu, mida suured muuseumid ei pruugi nii detailselt esile tuua;
näitab nõukogude aega läbi koduse prisma, mitte ainult poliitilise või majandusliku;
loob turvalise keskkonna mälestustest rääkimiseks, mis on paljudele eakatele teraapilise tähendusega;
toob elu väikelinna ja maapiirkonda, pakkudes nii kohalikele kui ka möödasõitjatele eesmärki sinna tulla.

Eriti põnev on selliste kohtade puhul see, et iga ese ruumis on pärit päris elust. See pole lavakujundus, vaid asjad, mis on olnud kasutuses, olnud “päris perede” kodudes. See annab muuseumile sooja, veidi intiimse iseloomu.

Elamus nii kohalikele kui ka külalistele

Lääne-Virumaa on tuntud oma kauni looduse, väikeste asulate ja vaikse elurütmi poolest. Retrokorter-muuseum lisab siia ühe omanäolise kultuuripunkti, mis sobib hästi:

perepäeva osaks – eriti kui peres on erinevaid põlvkondi;
lühikeseks peatuspaigaks teel Tartusse või Tallinna, kui otsitakse midagi, mis pole “tüüpiline turismiatraktsioon”;
kogukonnaürituse osaks, kus saab kombineerida näiteks kohaliku koorikontserdi, laadapäeva või heategevusüritusega.

Kuigi tegemist ei ole suure ja ametliku muuseumiga, võib selle mõju külastajale olla üllatavalt sügav. Väga paljudele on just argine nostalgia – tuttav seinavaip, vana raadio, ema õmmeldud kleit – palju tähenduslikum kui monument või mälestustahvel.

Kuidas retrokorter-muuseum üles leida?

Kuna tegu on eraisiku hoovimuuseumiga Rakke lähedal, ei ole sellel klassikalist piletikassat ega kindlaid igapäevaseid lahtiolekuaegu. ERRi loo põhjal on retrokorter eelkõige Merike Õuna südameprojekt, mille uksed avanevad huvilistele kokkuleppel ning eelkõige siis, kui on põhjust ühiseid retroüritusi korraldada. ERR

Praktiline soovitus huvilistele:

jälgida kohalikke kanaleid ja kogukonna infot (Rakke ümbruse grupid, vallaleht, ürituste kalendrid);
kui tekib võimalus külastada koos mõne grupiga, kasutada juhust – väiksemas seltskonnas on elamus kõige vahetum;
suhelda viisakalt ja austusega, pidades meeles, et tegu on kellegi kodu ja õuega, mitte suure riikliku asutusega.

Inspiratsioon kõigile, kellel on “kapi-aaretega” kodu

Merike Õuna lugu kõnetab paljusid: üsna tõenäoliselt leidub pea igas Eesti kodus mõni kapp või pööning, kus seisavad veel lapsepõlve mänguasjad, vanaema serviisid või ammu enam mittekantavad, kuid armsad riided.

Retrokorter-muuseum tuletab meelde, et:

vanad asjad ei pea ilmtingimata minema prügimäele;
esemete emotsionaalne väärtus võib olla jagatav – neist võib saada osa kogukonna loost;
väikesed eraprojektid võivad anda piirkonnale täiesti uue tõmbenumbri.

Kui keegi plaanib ka ise oma väikest nostalgianurka, käsitööstuudiot või kodumuuseumi luua, tasub lisaks sisustamisele mõelda ka sellele, kuidas sellest teada anda. Eestis otsivad inimesed teenuseid ja elamusi üha enam internetist – ning selliste algatuste nähtavaks tegemisel mängivad olulist rolli kohalikud portaalid. Üks võimalus on kasutada spetsiaalseid teenuste ja väikeste ettevõtmiste kuulutamise platvorme, nagu näiteks Easyfind, kus saab oma elamuse kohta lisada nii pildi- kui ka videomaterjali, kontaktid ja täpse kirjelduse. Nii jõuab retrolugu nendeni, kes muidu ehk Rakke kanti ei satukski.

Väike korter, suur lugu

Lääne-Viru maakonnas, ühes väikeses hoovis seisev ehitussoojak on ehe näide sellest, kuidas isiklik mälestus ja kapikoristuse käigus leitud asjad võivad kasvada millekski palju suuremaks. Retrokorter-muuseum ei ole ainult nostalgiline dekoratsioon. See on:

koht, kus inimesed saavad rääkida oma lugu;
õppeklass nooremale põlvkonnale;
turvaline ruum emotsioonide, meenutuste ja arutelude jaoks;
väike, aga mõjuv killuke Eesti argiajaloost.

Merike Õun on oma korteri-muuseumiga näidanud, et ka ühest vanast soojakust võib saada elamus, mis paneb külastaja uksest väljudes endalt küsima: mida kõike hoiavad meie enda kapid, mida me veel väärtustada ei oska?