← TAGASI
Uus Ajastu Liiklusseires: Kuidas Eesti Uus Numbrituvastuskaamerate Seadus Kaitseb Sinu Privaatsust
22. oktoober 2025
Eesti on astunud olulise sammu kodanike privaatsuse kaitsel digiajastul. 20. oktoobril 2025 kuulutas president Alar Karis välja politsei- ja piirivalve seaduse muudatused, mis seavad ranged reeglid automaatsete numbrituvastuskaamerate (ANPR) kasutamisele. See seadus ei ole pelgalt tehniline uuendus, vaid põhimõtteline otsus, mis püüab leida tasakaalu riikliku julgeoleku tagamise ja üksikisiku vabaduste vahel. Artiklis süveneme uue seaduse üksikasjadesse, analüüsime selle mõju tavakodanikule ja selgitame, miks see on pöördeline hetk Eesti õigusruumis.
Seadusandlik Teekond: Poleemikast Selguseni
Uue regulatsiooni vastuvõtmine ei toimunud üleöö. See oli kuudepikkuse arutelu tulemus, mis peegeldas ühiskondlikku muret lausjälgimise võimaliku laienemise pärast. Riigikogu kiitis seadusemuudatused heaks 8. oktoobril 2025, 49 poolt- ja 16 vastuhäälega, mis näitab, et teema tekitas parlamendis elavat debatti. Olukorra tõsidust rõhutas asjaolu, et numbrituvastuskaamerate kasutamine peatati 2025. aasta suvel, kuni poliitikud seadusandluses selgusele jõudsid.
President Alar Karis, seadust välja kuulutades, ei andnud mööndusi. Ta rõhutas, et tema allkiri ei tähenda heakskiitu senisele praktikale, kus kaameraid paigaldati sageli ebapiisava põhjenduseta. See oli selge signaal, et uus seadus peab lõpetama “igaks juhuks” toimuva jälgimise ja kehtestama korra, kus tehnoloogiat kasutatakse sihipäraselt ja põhjendatult.
Seaduse Tuum: Ohupõhine ja Proportsionaalne Lähenemine
Uue seaduse kõige olulisem muudatus on nõue, et iga numbrituvastuskaamera paigaldamine peab olema õigustatud konkreetse ja reaalse ohuga. See on fundamentaalne nihe varasemast praktikast, kus kaameravõrgustiku laiendamist põhjendati sageli üldiste oletustega, näiteks kurjategijate potentsiaalsete liikumisteede katmisega. Nagu president Karis tabavalt märkis, võiks sellise loogika alusel katta kaameratega kogu Eesti teedevõrgu.
Uus seadus tugineb kehtivale korrakaitseseadusele ja sätestab ranged nõuded, mida peab kaamerate paigaldamisel järgima. Need nõuded on loodud tagama, et jälgimistegevus oleks alati viimane abinõu, mitte esimene valik.
Järgnev tabel võtab kokku uue seaduse kesksed nõuded:
|
Nõue
|
Kirjeldus
|
|
Konkreetne Oht
|
Kaameraid tohib paigaldada ainult reaalse, mitte abstraktse või oletusliku ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.
|
|
Kirjalik Ohuhinnang
|
Iga kaamera asukoha jaoks peab olema koostatud põhjalik kirjalik ohuhinnang, mis demonstreerib selle paigaldamise ülimat vajadust just selles konkreetses kohas.
|
|
Ajutine Paigaldus
|
Kaamerate paigaldamine on oma olemuselt ajutine. Nende vajalikkust tuleb pidevalt ja korrapäraselt ümber hinnata.
|
|
Demonteerimiskohustus
|
Kui ohuhinnang näitab, et konkreetne oht on kadunud või vähenenud, tuleb kaamera sellest asukohast eemaldada.
|
See raamistik tagab, et jälgimisseadmeid, sealhulgas ANPR kaameraid Eestis, ei kasutataks lausaliseks andmete kogumiseks, vaid ainult sihipäraselt ja ajaliselt piiratud operatsioonideks. Seadus laieneb ka teistele jälgimisseadmetele, näiteks droonidele, tagades tehnoloogianeutraalse lähenemise privaatsuse kaitsele.
President Karise Sõnum: Hoiatus Liialduste Vastu
President Alar Karise seisukoht seaduse väljakuulutamisel oli erakordselt kaalukas. Ta ei piirdunud formaalse allkirjastamisega, vaid kasutas võimalust, et saata selge sõnum nii seaduse rakendajatele kui ka avalikkusele. Tema kriitika varasema praktika suhtes oli otsekohene:
“Praktikas pole seda nõuet [kirjaliku ohuhinnangu nõuet] aga alati järgitud. Politsei- ja piirivalveameti teenistuslik kontroll näitas, et kaameraid on kohati paigaldatud ebapiisava kaalutlusmaterjali alusel või sootuks selleta.”
See avaldus kinnitab, et mure privaatsuse rikkumise pärast ei olnud alusetu. President rõhutas, et kuigi politseil peavad olema kaasaegsed töövahendid, ei tohi see toimuda kodanike põhiõiguste arvelt. “On äärmiselt oluline tagada, et liiklejatel poleks tunnet, nagu jälgitaks neid kõikjal,” sõnas Karis.
Tema sõnavõtt tõi esile põhimõttelise küsimuse, mis on uue seaduse keskmes: kas riik peaks tegelema ennetava ja laiaulatusliku jälgimisega või peaks andmeid koguma alles siis, kui on tekkinud konkreetne ohu kahtlus? Uus seadus valib selgelt teise tee, seades esikohale kodaniku õiguse privaatsusele.
Andmed: Kes Näeb ja Kui Kaua?
Üks olulisemaid küsimusi igasuguse jälgimistehnoloogia puhul on andmete haldamine. Uus seadus kehtestab selged reeglid, kes kogutud andmetele ligi pääseb ja kui kaua neid säilitatakse. See on andmekaitse seisukohast kriitilise tähtsusega.
Kogutud andmeid – pilti, numbrimärki, asukohta ja aega – tohib kasutada rangelt piiratud eesmärkidel:
•Kriminaalmenetluses tõendite kogumiseks.
•Kõrgendatud või olulise ohu avastamiseks, ennetamiseks või tõrjumiseks.
•Sellise ohuga seotud avaliku korra rikkumiste lahendamiseks.
•Tagaotsitavate isikute asukoha tuvastamiseks.
Oluline on märkida, et andmeid tuleb kustutada 45 päeva möödumisel. See tähtaeg on kompromiss vajaduse vahel säilitada andmeid võimalike menetluste jaoks ja eesmärgi vahel vältida pikaajaliste liikumisprofiilide loomist.
Andmetele pääsevad ligi:
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
2.Julgeolekuasutused (nt Kaitsepolitseiamet)
3.Maksu- ja Tolliamet (MTA)
Just MTA lisamine andmetele ligipääsejate nimekirja tekitas parlamendis enim arutelu. Algne eelnõu seda ette ei näinud, kuid muudatus lisati teise lugemise käigus, et viia seadus kooskõlla kehtiva praktikaga, kus MTA-l on juba teatud juurdepääsud. Sellegipoolest peab ka MTA andmete kasutamisel lähtuma seaduses sätestatud rangetest eesmärkidest ja proportsionaalsuse põhimõttest.
Mida See Tähendab Sinu Jaoks?
Tavakodaniku jaoks on uue seaduse peamine sõnum rahustav. See vähendab oluliselt riski, et sinu igapäevastest sõitudest saab osa riiklikust andmebaasist ilma konkreetse põhjuseta. Seadus ei kaota numbrituvastuskaameraid, kuid tagab, et neid kasutatakse kirurgilise täpsusega kuritegevuse ja reaalsete ohtudega võitlemiseks, mitte laiaulatuslikuks liiklusseireks.
Sa võid olla kindlam, et sinu liikumisvabadust ja privaatsust austatakse. Kui sinu teele jääb ANPR-kaamera, on selle olemasolu tõenäoliselt tingitud konkreetsest ja dokumenteeritud ohust, mitte lihtsalt soovist andmeid koguda. See on oluline võit kodanikuühiskonnale ja märk sellest, et Eesti võtab tehnoloogia arenguga kaasnevaid privaatsusriske tõsiselt.
Tehnoloogia Nimega ANPR
Lõpetuseks, mis on automaatne numbrimärgi tuvastus ehk ANPR? See on tehnoloogia, mis kasutab optilist märgituvastust, et lugeda sõidukite numbrimärke. Kaamera teeb pildi mööduvast sõidukist ja tarkvara analüüsib pilti, eraldab numbrimärgi ning teisendab selle digitaalseks tekstiks. Seejärel saab numbrit võrrelda erinevate andmebaasidega, näiteks tagaotsitavate sõidukite või kindlustuseta autode nimekirjadega.
Tehnoloogia ise on neutraalne, kuid selle kasutusviis määrab selle mõju ühiskonnale. Just seetõttu on rangete õiguslike raamide kehtestamine hädavajalik.
Kokkuvõte: Tasakaalustatud Tulevik
Eesti uus numbrituvastuskaamerate seadus on eeskujulik näide sellest, kuidas demokraatlik riik saab ja peab reguleerima uusi tehnoloogiaid. See seab esikohale kodanike põhiõigused, piirates riigi sekkumist vaid juhtudega, kus see on vältimatult vajalik ja proportsionaalne. Seadus on selge sõnum: julgeolekut on võimalik tagada ka ilma Suure Venna pilguta.
See on oluline samm edasi privaatsuse kaitse tagamisel Eestis, mis kinnistab meie mainet digitaalselt arenenud, kuid samas oma kodanike vabadusi austava riigina. Jääb üle loota, et seaduse rakendamine toimub samas vaimus, nagu see on kirja pandud – läbipaistvalt, põhjendatult ja austusega iga liikleja vastu.
