Jalakäija õigused ja kohustused liikluses: mida iga inimene teadma peab

Jalakäija, jalgratturi ja elektritõukeratturi õigused ülekäigurajal tekitavad Eestis endiselt palju segadust. Eriti sageli arvatakse, et „sebra” annab automaatselt eesõiguse kõigile, kes seda mööda teed ületavad. Tegelikult sõltub olukord sellest, kas inimene liigub jalgsi, tavalise tõukerattaga, elektritõukerattaga või jalgrattaga ning kas ta sõidab või lükkab ratast käekõrval.

Oluline on teada ka seda, et liiklusõnnetuse korral ei otsustata vastutust ainult selle järgi, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal. Hinnatakse mõlema liikleja tegevust, kiirust, nähtavust, teeandmise kohustust ja seda, kas õnnetust oli võimalik vältida.

Kiire vastus: kellel on „sebral” eesõigus?

Kes on liiklusseaduse järgi jalakäija?

Kõige lihtsam juhtum on inimene, kes liigub jalgsi. Kuid Eesti liiklusseaduse järgi kuuluvad jalakäijate hulka ka mitmed teised liiklejad.

Jalakäijaks loetakse muu hulgas:

• jalgsi liikuvat inimest;
• ratastooliga või muu piiratud liikumisvõimega inimesele mõeldud vahendiga liikujat;
• inimese lihasjõul liikuva tavalise tõukeratta kasutajat;
• rula kasutajat;
• rulluisutajat;
• jalgratast käekõrval lükkavat inimest.

Sama kehtib jalgratta puhul: rattaga sõitev inimene on juht, kuid rattalt maha tulles ja seda käekõrval lükates muutub ta liiklusseaduse tähenduses jalakäijaks.

Kus peab jalakäija liikuma?

Jalakäija peab eelkõige kasutama talle ettenähtud teed või teeosa — näiteks kõnniteed või jalgteed.

Kui kõnniteed ei ole, sõltuvad reeglid tee liigist.

Kahesuunalisel eraldusribata asulavälisel teel, kus kõnnitee puudub, peab jalakäija üldjuhul liikuma vasakpoolsel teepeenral või selle puudumisel sõidutee vasaku ääre lähedal. Nii näeb ta vastu tulevaid sõidukeid.

Siin on aga erand: inimene, kes lükkab jalgratast käekõrval, peab sõiduteel liikudes hoidma pärisuunalise ehk parempoolse ääre lähedale, võimaluse korral väljaspool sõiduteed.

Kas helkur on kohustuslik ainult väljaspool asulat?

See on üks levinud eksiarvamusi.

Liiklusseaduse järgi peab jalakäija halva nähtavuse korral või pimeda ajal teel liikudes kasutama helkurit või valgusallikat. Seadus ei piira seda kohustust ainult asulaväliste teedega.

Seega on väide „linnas helkurit kandma ei pea” liiga lihtsustatud.

Eriti oluline on nähtavaks tegemine sügisel ja talvel, kui autojuht võib tumedates riietes inimest märgata alles väga lühikese vahemaa tagant.

Kuidas peab jalakäija sõiduteed ületama?

Kui ülekäigurada, ülekäigukoht, ristmik, käigusild või tunnel asub kuni 100 meetri kaugusel, peab jalakäija kasutama seda.

Kui sellist kohta 100 meetri ulatuses ei ole, võib sõiduteed ületada mujal, kuid ainult juhul, kui tee on mõlemas suunas hästi nähtav ning ületamine ei tekita liiklusohtu.

Reguleeritud ülekäigurada

Fooriga ülekäigurajal tuleb järgida fooritulesid.

Ka roheline tuli ei tähenda, et võiks tähelepanuta teele astuda. Enne ületamist tasub alati veenduda, et sõidukid on tõepoolest peatunud.

Reguleerimata ülekäigurada ehk tavaline „sebra”

Siin on oluline mõista, et kohustused on mõlemal poolel.

Autojuht peab reguleerimata ülekäigurajale lähenema sellise kiirusega, et ta ei ohustaks jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht peatuma.

Kuid ka jalakäija ei tohi lihtsalt vaatamata sõiduteele astuda.

Eesõigus ei tähenda õigust astuda ootamatult läheneva auto ette.

Tavaline tõukeratas: seaduse mõttes jalakäija

Tavalise tõukeratta puhul on olukord elektritõukerattast erinev.

Kui tõukeratast liigutab inimene oma lihasjõuga, loetakse selle kasutaja jalakäijaks. See tähendab, et talle kehtivad üldiselt jalakäija õigused ja kohustused.

Sõidutee ületamisel on siiski erireegel: rula, rulluiske, tavalist tõukeratast või muud sarnast vahendit kasutav jalakäija peab tee ületama jalakäija tavakiirusega.

Elektritõukeratas: hoopis teised reeglid

Elektritõukerattaga sõitev inimene ei ole tavaliselt jalakäija, vaid kergliikurijuht.

See muudab ülekäigurajal eesõiguse küsimust oluliselt.

Kergliikuriga võib sõita näiteks:

• jalgrattarajal;
• jalgrattateel;
• jalgratta- ja jalgteel;
• jalgteel;
• kõnniteel.

Kõnniteel sõitmine ei tähenda aga õigust liikuda jalakäijate vahel suure kiirusega.

Jalakäijast vahetus läheduses möödudes peab kergliikurijuht liikuma kiirusega, mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja võimaldab ohutult mööduda.

Kuidas peab elektritõukerattur ülekäigurajale lähenema?

See on üks artikli kõige olulisemaid reegleid.

Kui elektritõukerattur liigub mööda kõnniteed, jalgteed, jalgrattateed või jalgratta- ja jalgteed ning jõuab sõiduteega lõikumise kohta, peab ta:

Transpordiameti liiklusohutusmaterjalides kasutatakse jalakäija tavakiiruse orientiirina umbes 3–7 km/h. Seadus ise konkreetset kilomeetrite arvu selles sättes ei määra, vaid kasutab mõistet „jalakäija tavakiirus”.

Seega ei ole nõue tingimata „peatu iga sebra ees”.

Nõue on: võta kiirus maha ja ületa tee jalakäija tavakiirusega.

Olukorras, kus nähtavus on piiratud, peab kiirus olema nii väike, et juht suudaks peatuda nähtavusulatuse piires ning võimaliku takistuse ees.

Kas elektritõukerattaga võib „sebrast” üle sõita?

Jah. Elektritõukerattur ei pea selleks tingimata tõukerattalt maha tulema.

Kuid sõites tuleb ülekäigurada ületada jalakäija tavakiirusega.

Sama põhimõte kehtib jalgratturile.

Kas jalgrattur peab „sebral” rattalt maha tulema?

Ei pea.

Eestis võib jalgrattur ülekäigurada ületada ka rattaga sõites. Kuid ka tema peab sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega.

Kui jalgrattur sõidab reguleerimata ülekäigurajale, ei teki talle automaatselt eesõigust otse liikuva auto ees.

Kui ta aga tuleb jalgrattalt maha ja lükkab ratast käekõrval, on ta seaduse mõttes jalakäija ning talle kehtivad jalakäija ülekäiguraja reeglid.

Millal peab auto jalgratturile või elektritõukeratturile teed andma?

Üks oluline erand on pöörav auto.

Kui autojuht pöörab teele, mida jalgrattur või elektritõukerattur ületab, peab juht vastavas olukorras neile teed andma.

Pöörde lõpetamisel peab juht arvestama otse liikuva jalakäija, jalgratturi ja kergliikurijuhiga.

Loomulikult tuleb alati vaadata ka liiklusmärke, foore ja muud liikluskorraldust.

Mis juhtub, kui elektritõukerattur sõidab suure kiirusega „sebrale” ja auto sõidab talle otsa?

Võtame näite.

Elektritõukerattur liigub kõnniteel kiiresti ning jõuab reguleerimata ülekäigurajani. Ta ei vähenda kiirust, vaid sõidab sama hooga otse sõiduteele.

Samal ajal liigub sõiduteel auto otse.

Kui tõukerattur ilmub auto ette nii ootamatult, et juhil ei ole objektiivselt võimalik kokkupõrget vältida, võib tõukeratturi käitumine olla õnnetuse vastutuse hindamisel väga oluline.

Samuti ei olnud tal reguleerimata ülekäigurajal sõites automaatset eesõigust otse liikuva auto ees.

Kas see tähendab, et autojuht on kindlasti süütu?

Ei. Ka seda ei saa automaatselt väita.

Autojuhil on samuti kohustus olla tähelepanelik ning mitte ohustada jalakäijat, jalgratturit ega kergliikurijuhti.

Õnnetuse hindamisel võib olla oluline näiteks:

• kui kiiresti sõitis elektritõukeratas;
• kui kiiresti sõitis auto;
• milline oli lubatud sõidukiirus;
• kas autojuht jälgis teed;
• milline oli nähtavus;
• kas tõukerattur tuli hoone, heki, seisva auto või muu takistuse varjust;
• kui kaugel oli auto hetkel, mil tõukerattur teele sõitis;
• kas autojuht pidurdas;
• kas kokkupõrget oli võimalik vältida;
• kas auto sõitis otse või pööras;
• millised liiklusmärgid või foorid olukorda reguleerisid;
• mida näitavad pardakaamera või tänavakaamera salvestised;
• mida näitavad tunnistajate ütlused.

Seetõttu võib vastutus sõltuvalt olukorrast olla ühe või teise liikleja poolel või võivad õnnetuse tekkimisele kaasa aidata mõlemad.

„Süüdi olemine” ja kindlustushüvitis ei ole sama asi

Liiklusõnnetuse puhul tuleb eristada vähemalt kahte küsimust:

1. kes rikkus liiklusreegleid ja vastutab õnnetuse eest;
2. kes ja millises ulatuses peab tekkinud kahju hüvitama.

Need ei anna alati täpselt sama vastust.

Eesti Liikluskindlustuse Fond toob oma selgitustes näite olukorrast, kus elektritõukerattur sõidab hooletult ülekäigurajal autole ette ja autojuhil ei ole võimalik õnnetust vältida.

Sellises olukorras võib auto liikluskindlustus teatud tingimustel siiski hüvitada elektritõukeratturi isikukahju ja muu kahju, sest mootorsõidukit käsitletakse tsiviilõiguses suurema ohu allikana.

Samal ajal võib auto omanikul olla õigus nõuda elektritõukeratturilt tema vastutuse ulatuses näiteks autole tekitatud kahju või kaskokindlustuse omavastutuse hüvitamist.

Seetõttu ei maksa pärast sellist õnnetust teha järeldusi ainult selle järgi, kelle kindlustus midagi välja maksis.

Kas elektritõukeratturit või jalgratturit võib trahvida?

Jah.

Liiklusseaduse § 259 näeb muu hulgas jalakäija, kergliikurijuhi ja jalgratturi liiklusnõuete rikkumise eest ette rahatrahvi.

Tavalise rikkumise eest võib karistus olla kuni 15 trahviühikut.

Ühe trahviühiku suurus on 8 eurot, seega tähendab see kuni 120 euro suurust rahatrahvi.

Kui sama rikkumisega:

• tekitatakse inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus;
• tekitatakse varaline kahju;
• tekitatakse liiklusoht;
• või esinevad seaduses nimetatud muud raskendavad asjaolud,

võib rahatrahv olla kuni 100 trahviühikut ehk 800 eurot.

Konkreetne karistus sõltub alati juhtumi asjaoludest.

Aga kui liiklusreegleid rikkus autojuht?

Ka autojuhi vastutust hinnatakse eraldi.

Kui juht ei anna reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale seaduse järgi nõutud viisil teed, võib tegemist olla liiklusrikkumisega.

Kui liiklusnõuete rikkumise tagajärjel tekib inimesele tervisekahjustus või varaline kahju, võivad tagajärjed olla oluliselt tõsisemad.

Raske tervisekahjustuse või inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse puhul võib sõltuvalt asjaoludest järgneda kriminaalmenetlus. Karistusseadustikus on selliste juhtumite jaoks eraldi liiklussüütegude sätted.

Jalgrattur kõnniteel: kas see on alati lubatud?

Ei. Siin erineb jalgratas elektritõukerattast.

Kergliikuriga ehk näiteks nõuetele vastava elektritõukerattaga on kõnniteel sõitmine üldjuhul lubatud.

Jalgrattur peab aga kasutama eelkõige jalgrattarada, jalgrattateed, jalgratta- ja jalgteed, sõiduteed või teepeenart.

Kõnniteel või jalgteel võib jalgrattaga sõita seaduses sätestatud juhtudel, näiteks kui sõiduteel, teepeenral või jalgrattarajal sõitmine on tee seisukorra või liiklusolude tõttu oluliselt raskendatud ja sobivat jalgrattateed või jalgratta- ja jalgteed ei ole.

Lisaks on seaduses erandid näiteks:

• alla 13-aastasele jalgratturile;
• teda saatvatele jalgratturitele seaduses ette nähtud ulatuses;
• väikelast jalgrattaistmel või järelhaagises vedavale jalgratturile;
• liikumispuudega jalgratturile.

Seetõttu ei ole õige üldistus, et iga täiskasvanud jalgrattur võib alati kõnniteel sõita.

Jalakäijad ja kergliikurid samal kõnniteel

Elektritõukerataste levik on muutnud kõnniteed varasemast keerulisemaks liikluskeskkonnaks.

Kõnniteel on jalakäija eriti kaitsetu ning kergliikurijuht peab tema läheduses kiirust vähendama.

Kui elektritõukerattur möödub jalakäijast vahetus läheduses, peab tema kiirus olema selline, mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja võimaldab ohutult mööduda.

Lapsed jalgratta ja elektritõukerattaga

Alla 16-aastane jalgrattur, kergliikurijuht ja pisimopeedijuht peab teel sõites kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit.

Täiskasvanutele ei ole jalgrattakiiver üldjuhul kohustuslik, kuid liiklusohutuse seisukohalt on selle kasutamine tugevalt soovitatav.

Laps võib elektritõukerattal või jalgrattal jõuda sõiduteele mõne sekundiga palju kaugemalt kui jalgsi liikuv inimene ning just seetõttu võib autojuhil jääda reageerimiseks väga vähe aega.

Ülekäigurada ja ülekäigukoht ei ole sama asi

Ka neid mõisteid aetakse sageli segamini.

Ülekäigurada on tavaliselt teekattemärgistusega tähistatud „sebra”, kus jalakäija ja autojuhi vahel kehtivad selleks ette nähtud teeandmise reeglid.

Ülekäigukoht on sõidutee ületamiseks kavandatud koht, kuid seal ei ole jalakäijal tingimata samasugust eesõigust nagu reguleerimata ülekäigurajal.

Seetõttu tuleb alati jälgida liiklusmärke, teekattemärgistust ja üldist liikluskorraldust, mitte lähtuda ainult sellest, et tee ületamiseks on rajatud madalam äärekivi või muu mugav ületuskoht.

Levinud vead, mida jalakäijad teevad

Telefon käes sõiduteele astumine

Ekraanile vaatav inimene ei pruugi märgata lähenevat autot ega hinnata selle kiirust.

Eeldus, et „sebra tähendab alati absoluutset eesõigust”

Jalakäijal on reguleerimata ülekäigurajal tugev kaitse, kuid ka tema peab enne teele astumist veenduma, et juht on teda märganud ja saab ohutult reageerida.

Teele minek seisva auto või muu takistuse varjust

Liiklusseadus keelab minna sõiduteele takistuse varjust ilma veendumata, et sõidukit ei lähene.

Helkuri puudumine

Pimedal ajal või halva nähtavuse korral teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat.

Levinud vead, mida jalgratturid ja elektritõukeratturid teevad

Täiskiirusel ülekäigurajale sõitmine

Üks kõige ohtlikumaid vigu. Tee tuleb ületada jalakäija tavakiirusega.

Arvamus, et „olen sebral, järelikult peab auto peatuma”

Sõitval jalgratturil või kergliikurijuhil sellist üldist eesõigust otse liikuva auto ees ei ole.

Jalakäijatest liiga kiiresti möödumine

Kõnniteel ja ühisel teel tuleb jalakäija läheduses kiirus selgelt maha võtta.

Pimedas ilma tuledeta sõitmine

Jalgrattal ja kergliikuril peab pimeda ajal või halva nähtavuse korral põlema ees valge ja taga punane tuli.

Mida teha, kui toimub kokkupõrge auto, jalgratta või elektritõukerattaga?

Kui keegi on vigastatud, tuleb kõigepealt hinnata tema seisundit ja vajadusel kutsuda abi.

Liiklusõnnetuse asjaolude hilisemaks selgitamiseks on kasulik:

• fikseerida sõidukite ja liiklejate asukohad;
• teha sündmuskohast fotod;
• säilitada pardakaamera salvestis;
• võtta tunnistajate kontaktandmed;
• fikseerida liiklusmärgid ja foorid;
• mitte tugineda ainult suulisele kokkuleppele, kui osapoolte arusaamad juhtunust erinevad.

Elektritõukeratta või jalgratta ja auto kokkupõrke puhul võivad hiljem saada otsustavaks just kiirus, nähtavus ja see, millisest kohast ning millisel hetkel rattur sõiduteele jõudis.

Korduma kippuvad küsimused

Kokkuvõte: „sebra” ei anna kõigile samu õigusi

Kõige olulisem on meelde jätta üks erinevus:

Jalakäijale peab autojuht reguleerimata ülekäigurajal teed andma, kuid jalakäija peab enne teele astumist samuti veenduma, et tee ületamine on ohutu.

Jalgrattur ja elektritõukerattur võivad ülekäigurada sõites ületada, kuid peavad seda tegema jalakäija tavakiirusega ning neil ei ole üldjuhul eesõigust otse liikuva auto ees.

Kui elektritõukerattur sõidab suure kiirusega ootamatult ülekäigurajale ja satub auto ette, ei saa ainult õnnetuse asukoha põhjal järeldada, et süüdi on autojuht. Vastutuse määramisel tuleb hinnata kogu liiklusolukorda ja mõlema osapoole käitumist.

Kõige parem liiklusreegel on lihtne: eesõigus ei asenda ettevaatlikkust.

Allikad

• Liiklusseadus — Riigi Teataja, eelkõige §-d 2, 22–26, 31, 32, 32¹, 35 ja 259.
• Transpordiamet — liiklusreeglid ja kergliikurite liiklusohutuse materjalid.
• Eesti Liikluskindlustuse Fond — jalakäija või ratturi põhjustatud sõidukikahju ja liikluskindlustuse hüvitamise põhimõtted.
• Karistusseadustik — Riigi Teataja, liiklussüütegude sätted.