Lähisuhtevägivald Eestis: kuidas ära tunda kontrollivat käitumist, kaitsta lapsi ja kust abi saada

Lähisuhtevägivald ei alga alati löögist. Mõnikord on esimene märk hoopis kodune õhkkond: lapsed püüavad mitte lärmata ega nutta, partner mõtleb tavalise palve enne mitu korda läbi ning kogu pere jälgib ühe inimese meeleolu, et mitte esile kutsuda uut vihapurset.

Eestis käsitleb Sotsiaalkindlustusamet lähisuhtevägivallana vaimset, füüsilist, seksuaalset ja majanduslikku vägivalda inimeste vahel, kes on või on varem olnud lähisuhtes või suguluses.

Ka Maailma Terviseorganisatsioon käsitleb lähisuhtepartneri vägivallana lisaks füüsilisele ja seksuaalsele vägivallale psühholoogilist vägivalda ning kontrollivat käitumist. Loe lähemalt: World Health Organization – Violence against women.

Konflikt ja lähisuhtevägivald ei ole üks ja sama

Igas pikaajalises suhtes esineb konflikte. Inimesed ärrituvad, ütlevad vahel midagi teravamalt, vaidlevad laste kasvatamise, raha, koduste kohustuste või muude küsimuste üle. Seetõttu ei tähenda üks valjuhäälne tüli automaatselt lähisuhtevägivalda.

Olulisem on vaadata suhte üldist mustrit.

Tavalises konfliktis säilib mõlemal inimesel õigus olla rahulolematu, eriarvamusel, väljendada oma tundeid ja kaitsta oma huve. Vestlus võib olla ebameeldiv, kuid ühe inimese eriarvamus ei tohiks muuta teist inimest oma turvalisuse pärast kartlikuks.

Vägivaldses või kontrollivas suhtemustris kujuneb aga järk-järgult teistsugune kord: ühel inimesel on rohkem vabadust karjuda, esitada nõudmisi, ähvardada või karistada, samal ajal kui teised peavad oma käitumist üha rohkem kohandama, et uut vihapurset vältida.

Kui terve pere hakkab ühe inimese meeleolu reguleerima

Kontrolliv suhe ei muutu alati nähtavaks ühe suure sündmuse kaudu. Sageli näitab probleemi hoopis see, kuidas kogu pere igapäevaelu aja jooksul muutub.

Lapsed püüavad mitte lärmata, kui täiskasvanu koju tuleb. Partner lükkab rahast, kodustest probleemidest või enda väsimusest rääkimise edasi, sest „praegu ei ole õige hetk“. Tavapärane palve sõnastatakse võimalikult ettevaatlikult. Mõni pereliige hakkab varjama oste, kohtumisi või väikseid eksimusi mitte seetõttu, et ta teeks midagi lubamatut, vaid seetõttu, et kardab reaktsiooni.

Tasapisi võib juhtuda, et pere ei tegele enam probleemide lahendamisega, vaid keskendub peamiselt järgmise vihapurske ennetamisele.

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut kasutab mõistet coercive control ehk sundkontroll, kirjeldamaks korduvat käitumismustrit, mille kaudu teist inimest hirmutatakse, alandatakse, isoleeritakse või tema iseseisvust piiratakse. Oluline on just korduv muster, mitte see, kas igas episoodis kasutatakse füüsilist vägivalda. Allikas: European Institute for Gender Equality.

Miks võib inimene teistega olla rahulik, aga kodus agressiivne?

Üks lähedaste jaoks kõige segadust tekitavamaid asjaolusid on suur erinevus inimese käitumises kodus ja väljaspool kodu.

Ta võib olla kolleegidega viisakas, klientidega kannatlik, sõpradele abivalmis ning jätta üldiselt rahuliku ja meeldiva inimese mulje. Kodus võib ta aga muutuda nõudlikuks, norivaks, ärrituvaks või agressiivseks.

Selline erinevus üksi ei võimalda teha järeldusi inimese motiivide kohta ega tõesta, et iga vihapurse oleks ette planeeritud. Samas muudab see liiga lihtsaks seletuse „ta lihtsalt ei suuda ennast üldse kontrollida“.

Kui inimene suudab oma käitumist reguleerida olukordades, kus agressioonil oleksid tööalased või sotsiaalsed tagajärjed, kuid lubab endale oluliselt rohkem oma lähedaste suhtes, tuleb lisaks emotsionaalse eneseregulatsiooni raskustele vaadata ka võimu ja kontrolli küsimust suhtes.

WHO nimetab lähisuhtevägivalla riskiteguritena muu hulgas lapsepõlves kogetud või nähtud vägivalda, alkoholi kahjulikku tarvitamist, vägivalda õigustavaid hoiakuid, õigustatuse tunnet ning tugevalt kontrollivat käitumist lähisuhetes. Need on riskitegurid, mitte konkreetse inimese diagnoos. Allikas: World Health Organization.

Pidev norimine, pinge ja sellele järgnev plahvatus

Mõnes peres eelneb agressiivsele episoodile pikem pingeline periood. Inimene muutub järjest kriitilisemaks, hakkab pisiasjade kallal norima ning nõuab täiuslikku korda, vaikust või teatud meeleolu teistelt pereliikmetelt.

Partner ja lapsed hakkavad järk-järgult kohanema. Kuid lapse nutmist, eksimusi, väsimust, eriarvamusi või halba päeva ei ole võimalik täielikult välistada. Varem või hiljem tekib uus põhjus rahulolematuseks ning järgneb plahvatus.

Pärast seda võib inimene selgitada toimunut teiste käitumisega:

Siin on oluline eristada ärrituse põhjust ja vastutust järgneva tegevuse eest. Teise inimese käitumine võib tõepoolest tekitada viha. Kuid otsus ähvardada, vara lõhkuda, inimest jõuga kinni hoida või füüsiliselt rünnata jääb selle inimese vastutuseks, kes seda teeb.

Mõnikord kirjeldatakse selliseid suhteid tuntud „vägivallatsükli“ kaudu: pinge kasvab, järgneb vägivaldne episood, seejärel leppimine ja rahulikum periood. Selline muster võib esineda, kuid see ei ole universaalne diagnostiline reegel. Olulisem on hinnata käitumise korduvust, hirmu olemasolu, kontrolli ulatust ning seda, kui palju peavad teised pereliikmed oma elu muutma, et järgmist episoodi vältida.

„Sa ise ajasid mind selleni“: kuidas vastutuse ülekandmine probleemi süvendab

Pärast agressiivset episoodi võib inimene toimunut küll tunnistada, kuid samal ajal panna selle põhjuse teiste õlule: ta karjus, sest lapsed lärmasid; lõhkus eseme, sest partner jätkas vaidlemist; tõukas, sest teda „provotseeriti“.

Aja jooksul võib selline loogika muuta kogu pere mõtteviisi. Küsimuse „miks ta nii käitus?“ asemel tekib uus küsimus:

Just siin kandub vastutus järk-järgult täiskasvanu enda käitumiselt tema lähedaste võimele tema emotsionaalset seisundit juhtida.

Sotsiaalkindlustusamet pakub eraldi tuge inimestele, kes märkavad enda käitumises vägivalda, liigset kontrollivajadust või muud lähedastele kahju tekitavat käitumist. Teenuse kohta saab lugeda lehelt „Vägivallast loobumise toetamine“.

Miks asjade lõhkumine on tõsine ohumärk?

Lause „ma ju ei löönud kedagi“ ei muuda vara lõhkumist neutraalseks käitumiseks.

Rusikaga vastu seina löömine, ukse lõhkumine, telefoni purustamine, mööbli ümberpaiskamine või eseme viskamine teise inimese lähedale võib olla hirmutamise viis. Ka ilma otsese füüsilise kontaktita saab pere väga selge sõnumi selle kohta, milliseks järgmine reaktsioon võib kujuneda.

WHO käsitleb esemete hävitamist ja muud hirmutavat käitumist psühholoogilise lähisuhtevägivalla kontekstis. Loe lähemalt: WHO – Intimate partner violence.

Ka Statistikaameti suhteuuringus käsitleti karjumist ja asjade lõhkumist partnerit hirmutava või ähvardava käitumisena. Avaldatud andmete järgi oli sellise käitumisega kokku puutunud 19% uuringus osalenud naistest. Allikas: Statistics Estonia.

Majanduslik vägivald: kui rahast saab võimu- ja kontrollivahend

Rahalised kokkulepped on peaaegu igas peres. Ühine eelarve, kulude mõistlik piiramine keerulisel perioodil või rahaliste kohustuste jagamine ei ole iseenesest vägivald.

Probleem tekib siis, kui raha kasutatakse teise täiskasvanu iseseisvuse piiramiseks.

Näiteks juhul, kui üks partner:

• võtab teiselt juurdepääsu pere rahale;
• kontrollib iga ostu ja nõuab pidevalt selgitusi;
• kasutab raha karistusena eriarvamuse eest;
• takistab teisel töötamast, õppimast või rahaliselt iseseisvaks muutumast;
• tekitab teise inimese nimele kohustusi või võlgu;
• ähvardab jätta partneri või lapsed ilma vajalikust rahast.

Sotsiaalkindlustusamet käsitleb majandusliku vägivallana muu hulgas olukordi, kus inimesele tekitatakse rahaline sõltuvus, kontrollitakse tema pangakontot või takistatakse töötamist või õppimist. Loe lähemalt: Sotsiaalkindlustusamet.

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut käsitleb majanduslikku vägivalda samuti käitumisena, mis põhjustab inimesele majanduslikku kahju ja piirab tema iseseisvust. Loe lähemalt: EIGE.

Miks inimene võib vabandada, kuid vägivald kordub?

Vägivaldselt käituv inimene ei pruugi olla kogu aeg agressiivne. Pärast episoodi võib ta tunda häbi, kahetsust ja hirmu pere kaotamise ees ning lubada täiesti siiralt, et midagi sellist enam ei juhtu.

Seetõttu ei näita vabanduse siirus iseenesest veel seda, kas käitumine on tegelikult muutunud.

Olulisem on see, mis toimub järgnevate nädalate ja kuude jooksul.

Eestis saab inimene, kes soovib oma vägivaldset või liigselt kontrollivat käitumist muuta, võtta ühendust vägivallast loobumise toetamise nõustajatega telefonil 660 6077 tööpäeviti kell 10.00–16.00. Nõustamine on võimalik eesti, vene ja inglise keeles. Loe lähemalt: Sotsiaalkindlustusamet.

Kust selline käitumine tuleb: lapsepõlv võib selgitada, kuid mitte õigustada

Küsimus agressiivse käitumise päritolu kohta on loomulik. Eriti siis, kui on teada, et inimene kasvas ise üles domineeriva, alandava, kontrolliva või agressiivse vanema kõrval.

Laps õpib lähisuhteid suurel määral teda ümbritsevate täiskasvanute käitumist jälgides. Kui kodus saavutati soovitu pidevalt surve, hirmutamise ja allutamise kaudu, võib selline suhtemudel tunduda hiljem tuttav ja tavapärane.

Kui teine lapsevanem oli emotsionaalselt või praktiliselt vähe kaasatud, võis lapsel olla veel vähem võimalusi näha teistsugust viisi konfliktide lahendamiseks.

Samas ei tohi teha liiga otsest järeldust. Domineeriv ema, agressiivne isa või raske lapsepõlv ei „loo“ automaatselt tulevast vägivallatsejat.

Mõni inimene kordab täiskasvanuna lapsepõlvest tuttavat mustrit, teine otsustab teadlikult oma suhetes hoopis teistsuguse tee valida.

WHO toob välja, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemine ja pereliikmetevahelise vägivalla nägemine võivad suurendada hilisemate tervise-, suhte- ja vägivallaprobleemide riski. Tegemist on siiski suurenenud riskiga, mitte ette määratud saatusega. Allikas: WHO – Child maltreatment.

Alkohol, stress, väsimus ja probleemid tööl – põhjus või võimendaja?

Alkohol, krooniline stress, armukadedus, rahaprobleemid ja vähene uni võivad tõepoolest suurendada ärrituvust ning vähendada inimese võimet oma käitumist reguleerida.

Kuid need ei selgita täielikult vägivaldset suhtemustrit.

WHO nimetab alkoholi kahjulikku tarvitamist ühe lähisuhtevägivalla riskitegurina, kuid käsitleb seda koos teiste teguritega, sealhulgas vägivalda õigustavate hoiakute ja kontrolliva käitumisega.

Praktikas tähendab see, et alkoholi tarvitamise lõpetamine või stressi vähendamine võib ühe riskiteguri eemaldada, kuid ei pruugi iseenesest muuta inimese veendumust, et tal on õigus lähedasi kontrollida, hirmutada või karistada.

Kuidas lähisuhtevägivald mõjutab lapsi?

Üks ohtlikumaid eksiarvamusi on arvamus, et laps ei ole kannatanud, kui teda ennast füüsiliselt ei löödud.

Laps ei ela ainult üksikute täiskasvanutevaheliste konfliktide keskel. Ta elab kogu koduse emotsionaalse õhkkonna sees.

Ta kuuleb karjumist teisest toast, näeb lõhutud asju, märkab teise vanema hirmu ning saab aru, milliseid teemasid ei ole turvaline puudutada. Mõni laps õpib täiskasvanu tuju hindama juba sammude, uksepaugu või hääletooni järgi.

UNICEF rõhutab, et lapse kokkupuude täiskasvanutevahelise vägivallaga võib põhjustada talle tõsist kahju ka siis, kui vägivald ei ole otseselt lapse enda vastu suunatud. Allikas: UNICEF – Violence against Children at Home.

Eestis saab lapsega seotud mure korral pöörduda Lasteabi poole telefonil 116 111. Abi võivad küsida nii lapsed ise kui ka lapsevanemad, sugulased, õpetajad, naabrid või teised täiskasvanud, kes lapse heaolu pärast muretsevad.

Miks väliselt „ideaalne ja kuulekas“ laps ei pruugi end turvaliselt tunda?

Pidevas ettearvamatuses elav laps võib muutuda erakordselt ettevaatlikuks. Ta püüab mitte segada, küsib vähe, õpib kiiresti täiskasvanute tujusid tajuma ning proovib konflikti ära hoida juba enne selle algust.

Kõrvalt võib see tunduda hea kasvatuse, küpsuse või iseseisvusena. Mõnel juhul on aga tegemist kohanemisviisiga ebaturvalises keskkonnas.

Teised lapsed võivad reageerida vastupidiselt: muutuda ärrituvaks, agressiivseks, endassetõmbunuks või hakata kogema raskusi koolis. Kõik lapsed ei reageeri samamoodi.

Võimalikud lühiajalised tagajärjed

Laste reaktsioonid sõltuvad vanusest, vägivalla iseloomust ja kestusest, turvalise täiskasvanu olemasolust ning paljudest muudest asjaoludest. Ühel lapsel võivad muutused ilmneda kiiresti, teisel alles mõne aja möödudes.

Võimalikud pikaajalised tagajärjed

Kui laps elab pikka aega hirmu ja ettearvamatuse keskel, võib see mõjutada tema ettekujutust iseendast, usaldusest, turvalisusest ja lähisuhetest.

Hiljem võivad esineda:

Viimast punkti tuleb mõista õigesti: lähisuhtevägivalla keskel kasvanud laps ei ole määratud tulevikus ei vägivalla ohvriks ega vägivalla kasutajaks. Jutt on suurenenud riskidest, mitte ette määratud tulevikust.

Turvaline keskkond, vägivalla lõppemine, stabiilse ja usaldusväärse täiskasvanu toetus ning õigeaegne professionaalne abi võivad lapse edasist arengut oluliselt mõjutada.

WHO rõhutab, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemine ja vägivald võivad avaldada pikaajalist mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele, haridusele, suhetele ning sotsiaalsele toimetulekule. Samal ajal aitavad ennetamine, varajane märkamine, kaitse ja tugi vähendada hilisemat kahju. Allikas: World Health Organization.

Miks lapsed sageli ei räägi?

Lapse vaikimine ei tähenda, et toimuv teda ei mõjutaks.

Laps võib:

• karta agressiivse täiskasvanu reaktsiooni;
• karta, et pärast rääkimist lõhutakse pere;
• armastada mõlemat vanemat ega soovida kellelegi probleeme tekitada;
• arvata, et tema ise on konfliktis süüdi;
• pidada kodus toimuvat tavaliseks, sest tal puudub võrdlusmoment;
• mitte osata nähtut ja kogetut sõnadesse panna;
• karta, et abi küsimise järel muutub olukord veel halvemaks.

Seetõttu võib küsimus „miks sa varem midagi ei öelnud?“ lapse süütunnet hoopis suurendada.

Lasteabisse ei pea pöörduma ainult laps ise. Helistada võib lapsevanem, sugulane, õpetaja, naaber, tuttav või muu täiskasvanu, kes lapse heaolu pärast muretseb. Telefon 116 111 töötab ööpäev läbi. Loe lähemalt: Lasteabi.

Kui levinud on lähisuhtevägivald Eestis?

Probleemi ulatuse hindamisel tuleb eristada politseile ja õiguskaitsesüsteemile teadaolevaid juhtumeid elanikkonna uuringutest.

Allikas: Justiitsandmete statistika – 2026. aasta esimese poolaasta kuritegevuse statistika.

Registreeritud kuritegude arv ei näita siiski kogu probleemi ulatust, sest see kajastab ainult õiguskaitsesüsteemile teatavaks saanud juhtumeid.

Laiema pildi annab Statistikaameti suhteuuring. Avaldatud tulemuste kohaselt oli 41% naistest kogenud elu jooksul paarisuhtes vägivalda. 39% naistest teatas psühholoogilisest vägivallast, 13% füüsilisest vägivallast koos ähvardustega ning 9% seksuaalsest vägivallast.

Statistikaameti eraldi avaldatud meeste andmete järgi oli paarisuhtevägivalla kogemus 33% meestest: 32% oli kogenud psühholoogilist, 8% füüsilist ja 1% seksuaalset vägivalda.

Allikad: Statistikaamet – naiste kogemused ja Statistikaamet – meeste kogemused.

Lähisuhtevägivald ei puuduta ainult naisi

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et naised kogevad ebaproportsionaalselt palju rasket ja seksuaalset lähisuhtevägivalda. Seetõttu käsitlevad rahvusvahelised organisatsioonid naistevastast vägivalda eraldi olulise rahvatervise ja inimõiguste probleemina.

See ei tähenda siiski, et mees ei võiks olla lähisuhtevägivalla ohver.

Sotsiaalkindlustusamet rõhutab, et lähisuhtevägivalla ohvriks võivad sattuda erineva soo ja vanusega inimesed. Ohvriabi kriisitelefon 116 006 on mõeldud kõigile abivajajatele.

Millal tuleb olukorda võtta eriti tõsiselt?

Ühe artikli põhjal ei ole võimalik hinnata konkreetse pere individuaalset riskitaset. Mõned asjaolud on aga piisavalt tõsised, et professionaalset abi otsida juba enne järgmist episoodi.

Vahetu ohu korral tuleb helistada 112. Häirekeskus rõhutab, et helistada võib ka siis, kui inimene ei ole kindel, kas olukord on piisavalt erakorraline – päästekorraldaja aitab olukorda hinnata. Allikas: Häirekeskus.

Turvaplaan on tähtsam kui püüd „õigesti rääkida“

Kui suhtes on juba ähvardusi või füüsilist agressiooni, võib konflikti lahendamise katse vihapurske ajal ohtu hoopis suurendada.

Sellises olukorras ei ole eesmärk vaidlust võita või sundida teist inimest oma eksimust tunnistama. Esmatähtis on enda ja laste turvalisus.

Kasulik on ette läbi mõelda:

1. kuhu saab koos lastega minna, kui koju jäämine ei ole turvaline;
2. kus asuvad dokumendid, ravimid, võtmed ja vajalikud asjad;
3. kas inimesel on iseseisev juurdepääs telefonile ja rahale;
4. millisele usaldusväärsele inimesele saab ohust kiiresti teada anda;
5. kas lapsed teavad numbrit 112 ja turvalist kohta, kuhu vajaduse korral minna;
6. kas telefon, e-post ja kontod on turvalised juhul, kui partner kontrollib seadmeid.

Sotsiaalkindlustusamet soovitab samuti läbi mõelda võimaliku turvalise koha, vajalikud asjad ja raha ning võimaluse korral koostada turvaplaan rahulikus ja turvalises keskkonnas. Loe lähemalt: Sotsiaalkindlustusameti juhised.

Kas tõendeid peab koguma?

Ohvriabi või naiste tugikeskuse poole pöördumiseks ei pea inimene kõigepealt vägivalda tõendama.

Kui inimene kaalub politseisse pöördumist või hilisemaid õiguslikke samme, võivad abiks olla sõnumid, e-kirjad, fotod vigastustest või lõhutud esemetest, meditsiinidokumendid ja enda tehtud märkmed juhtumite kohta.

Turvalisus on siiski tõenditest tähtsam.

Kui teine inimene pääseb ligi telefonile, arvutile, pilveteenustele või kontodele, võib tõendite hoidmine seal riski suurendada. Võimaluse korral tasub materjale hoida turvalises kohas või usaldusväärse inimese juures.

Kust lähisuhtevägivalla korral Eestis abi saada?

Ohvriabi kriisitelefon 116 006 töötab tasuta ja ööpäev läbi. Abi saab eesti, vene ja inglise keeles ning soovi korral võib jääda anonüümseks. Kui telefoniga rääkimine ei ole turvaline või sobiv, saab kasutada ka veebivestlust aadressil Palunabi.ee.

Emotsionaalse toe telefon 116 123 töötab tasuta iga päev kell 10.00–24.00.

Naiste tugikeskused üle Eesti

Naiste tugikeskused tegutsevad kõigis Eesti maakondades. Teenus on tasuta. Tugikeskused pakuvad esmast psühhosotsiaalset abi ööpäev läbi, aitavad hinnata riske, pakuvad psühholoogilist ja esmast õigusnõustamist ning vajaduse korral turvalist ajutist majutust naisele koos lastega.

Tugikeskusse pöördumine ei tähenda automaatselt politseile avalduse esitamist ega kohustust kohe suhtest lahkuda. Esmalt võib spetsialistiga olukorra läbi arutada, hinnata riske ja tutvuda võimalike lahendustega.

Ajakohaseid kontakte tasub alati kontrollida Sotsiaalkindlustusameti naiste tugikeskuste lehelt või Palunabi.ee.

Kas kõigepealt peab politseile avalduse tegema?

Ei. Ohvriabi või naiste tugikeskuse spetsialistiga rääkimiseks ei pea kõigepealt politseile avaldust esitama ega ise otsustama, kas toimunu vastab mõne kuriteo tunnustele.

Olukorda võib esmalt spetsialistile kirjeldada, saada abi riskide hindamisel ja arutada võimalikke järgmisi samme.

See on eriti oluline inimesele, kes ise veel kahtleb, kas toimuv on „piisavalt tõsine“. Telefonile 116 006 võib helistada enne järgmist vägivaldset episoodi.

Kas vägivaldselt käituv inimene võib päriselt muutuda?

Jah. Agressiivne ja kontrolliv käitumine ei pea olema muutumatu.

Muutuseks on aga vaja enamat kui kahetsust pärast järjekordset vihapurset.

Esimene oluline samm on lõpetada vastutuse panemine partnerile, lastele, alkoholile, tööprobleemidele või raskele lapsepõlvele.

Järgmine samm on hakata oma käitumist tegelikult muutma ning vajaduse korral kasutada professionaalset abi.

Sotsiaalkindlustusameti teenus on mõeldud täiskasvanutele, kes soovivad võtta vastutuse oma käitumise eest ja teha tööd selle nimel, et vägivald ei korduks. Loe lähemalt: vägivallast loobumise toetamine.

„Aga muidu on ta hea inimene“

Lähisuhtevägivalda oleks palju lihtsam märgata, kui vägivaldselt käituv inimene oleks kogu aeg agressiivne.

Tegelikkuses võib sama inimene hästi töötada, sõpru aidata, lastega mängida, olla hell ja tähelepanelik ning samal ajal konfliktides ähvardada, alandada, kontrollida või kasutada füüsilist jõudu.

Seetõttu ei aita küsimus „kas ta on hea või halb inimene?“ kuigi hästi suhte turvalisust hinnata.

Kodu ei tohiks muutuda süsteemiks, mille eesmärk on ühe inimese viha juhtida

Kõige tõsisem muutus võib toimuda väga aeglaselt.

Alguses püüab pere lahendada konkreetset konflikti. Seejärel hakatakse konflikte ennetama. Järgmisena püütakse vältida ühe inimese ärritumist. Mingil hetkel võib suur osa pereelust hakata keerlema ühe küsimuse ümber: „Mida teha, et ta täna ei vihastaks?“

Siis on vastutus märkamatult ümber pööratud. Selle asemel, et täiskasvanu vastutaks ise oma reaktsioonide eest, hakkavad partner ja lapsed pidama enda ülesandeks tema emotsionaalse seisundi juhtimist.

Raske lapsepõlv võib aidata mõista mõne käitumismustri kujunemist. Alkohol võib riski suurendada. Stress võib ärrituvust võimendada. Kahjulikud peremustrid võivad tõepoolest kanduda ühest põlvkonnast teise.

Kuid ükski neist teguritest ei muuda ähvardamist, alandamist, majanduslikku kontrolli või füüsilist vägivalda normaalseks viisiks lähedastega suhelda.

Korduma kippuvad küsimused

Kas karjumine on lähisuhtevägivald?

Iga kord hääle tõstmine ei ole automaatselt lähisuhtevägivald. Olulised on olukorra kontekst, käitumise korduvus, ähvarduste sisu, hirmu olemasolu ning see, kas karjumist kasutatakse teise inimese hirmutamiseks ja allutamiseks.

Kas asjade lõhkumine võib olla vägivald ka siis, kui inimest ennast ei lööda?

Jah, konflikti ajal vara lõhkumine võib olla hirmutamise ja psühholoogilise vägivalla vorm, eriti juhul, kui teine inimene hakkab pärast seda kartma võimalikku füüsilist agressiooni või muudab hirmu tõttu oma käitumist.

Kas numbrile 116 006 võib helistada ka siis, kui ma ei ole kindel, kas toimuv on vägivald?

Jah. Inimene ei pea ise enne abi küsimist toimunule õiguslikku hinnangut andma. Olukorda võib kõigepealt ohvriabi spetsialistiga arutada.

Mida teha, kui laps kuuleb pidevalt vanemate tülisid, kuid teda ennast ei lööda?

Täiskasvanutevaheline vägivald võib mõjutada last ka ilma otsese füüsilise vägivallata lapse vastu. Kui lapse emotsionaalse või füüsilise heaolu pärast on mure, võib täiskasvanu pöörduda Lasteabi poole telefonil 116 111.

Kas vägivaldsest partnerist peab kohe lahkuma?

Otsuse oma suhte ja edasise elu kohta teeb inimene ise. Kui suhtes esineb ähvardusi või füüsilist vägivalda, on siiski mõistlik lasta spetsialistil riske hinnata ning koostada turvaplaan juhuks, kui olukord süveneb.

Ametlikud ja rahvusvahelised allikad

Artikkel on informatiivne ega ole mõeldud konkreetsele inimesele psühholoogilise või psühhiaatrilise diagnoosi panemiseks. Individuaalse ohu ja turvariski hindamiseks tuleb pöörduda ohvriabi, politsei, lastekaitse või tervishoiutöötaja poole.

Kontaktandmed ja peamised faktid on kontrollitud ametlike allikate põhjal 21. september 2026.